Leppisime kohtumise paigaks Pärnu mnt Ampsu kohviku ning ootasime teineteist kl 9.30 erinevates kohtades – üks Järve Selveris ja teine ARSi maja vastas asuvas Ampsus. Õnneks on olemas inimesi, kellele selline vahejuhtum teeb rõõmu, mitte ei pahanda.
Mis probleemi Sa maailmas täna lahendad?
Ma lahendan tekstiilijäätmete probleemi. Täna viskavad inimesed väga palju riideid ära, sest meil on lihtsalt tarbimise tagajärjel üleküllus. Tekstiili põletatakse põldudel, suurtes ahjudes jne. Miks see probleem on? Väga lihtne. Me oleme ressursi nende asjade tootmisse korra juba pannud: värvinud kangast, kulutanud vett jne. Ressurss on kasutatud ja me lihtsalt viskame ära. See ei sobi mulle.
Teiseks, 60% riietest on täna plastik. See tähendab, et tekstiili hävitamisel me põletame ja paiskame õhku plastikut.
Mina otsustasin sekkuda tarneahelasse, kus teise ringi tooted lähevad prügisse või põletusse. Hakkasin enne seda protsessi korjama tekstiili. Saadan need riided, mis on terved, veelkord kasutusse ehk kolmandale ringile. Ja need tekstiilid, mis on katki – neis näen mina kunsti.
Plekk rõival ei ole häbiplekk, vaid hoopis millegi algus. Plekk on minu jaoks nagu koma. Ma mõtlen, mis sellest edasi saab, kuhu selle rõiva lugu edasi areneb.
Teise ringi poed plekiga asja ei taha ja iga selline ese läheb praegu hävitusse. Näiteks sul on laudlina, kus on üks punase veini plekk. Oli ilus suveõhtu, inimesed nautisid veini, ja nüüd on laudlina plekiga. Mina teen sellest kimono, kus plekk on esikohal ehk plekk on koma.
Kuidas Sa selle teema enda jaoks leidsid?
Kõik algas sellest, kui ma väike olin. Juba 5-aastaselt kudusin. Nägin pisikesest peale, et asju saab luua isegi siis, kui ressursse napib. Hiljem Ameerika Ühendriikides olles väärindasin mööblit. Siis liikusin Austraaliasse, kus nägin, kuidas mahapõlenud mööblitööstusest jäid kangad ellu. Asusin neid päästma ja sain transpordikulu eest kõik endale. Ja siis koos tüdrukutega tegime päästetud kangast riideid. Edasi reisisin koos mehega Aasiasse ja sealt Eestisse.
Siin koperdasin Fjällräveni kollase seljakoti otsa. Seljakott vedeles ja helendas sodi keskel ühes angaaris. Vaatasin ringi ja nägin nurgas veel palju taolisi kotte. Küsisin omanikult, kas tohin selle koti endale võtta, ja uurisin, miks need kotid seal angaaris vedelevad ja mis neist saab. Omanik vastas, et aitab üht inimest, kes toob oma jäätmed sinna, sest nendega polevat midagi teha, ja siis tema ilusa ilmaga põletab need ära. Asusin sorteerima – leidsin palju põnevat. Uurisin, kas tohin kõik endale võtta, et ta ei peaks põletama. Talumees lubas. Kollasest seljakotist sai kõik alguse ja nüüd ma suplen selle sees.
Teise ringi poed ei taha asju jäätmejaama viia, sest see tuleb registreerida ja mõjuks nende mainele halvasti. Teise ringi mõte on ju, et me ei hävita, vaid saadame uuele ringile. Päriselus jääb aga palju järele. Ja kui nad viiksid oma kaupa jäätmejaama, siis nende kontseptsioon ei täidaks ausat eesmärki.
Tekstiiliprobleemi ei lahenda mina üksi. See on võrgustiku teema. Ma saadan teise ringi asjad kogukondadesse üle Eesti. Kui ühes poes midagi ei müü, siis pole asi esemes, vaid tuleb viia teise kogukonda. Meie ühiskonnas puudub ringlus. Ma katsun oma võimete ja võimaluste piires seda luua. Ka teise ringi kauplejal peaks olema vastutus, mis tema asjadest edasi saab, kuid täna seda ei ole või on väga väike.
Lisaks paneb mind muretsema Eesti riigi suhtumine. Me investeerime „innovatsiooni“, mis hakkab purustama tekstiilijäätmeid, millest toodetakse tänavakive. Pean silmas EISi rahastust Greenfuli tehasesse. Me laotame looduslikku keskkonda maapinnale poolplastist kivid ja hakkame nendel käima. Meie lapsed peavad hakkama selles keskkonnas elama. Aga mõelgem korra…
Mul on angaaris väga unikaalseid riideid – väga vanu. Üleüldse märkan, et vanasti õmmeldud riided on hoole ja armastusega ning hästi kvaliteetselt tehtud. Kujutan ette, kuidas graatsiline nõukogude aja daam õmbles endale kauni kleidi. Mul on üks selline hetkel silme ees. See on hingega tehtud kleit. Ja kas nüüd peaks selle põletama või purustama? Mina arvan, et kleit peaks saama uue elu, sest sel on väärtus ja väärikus. Ma ei tahaks, et selle kleidi uus elu oleks tänavakivi.
Kui palju on neid inimesi, kes Sulle asju toovad?
Ma käin ise ukselt uksele. Minuga teeb koostööd neli kohalikku omavalitsust, kus on sadu majapidamisi. Inimesed tulevad peatuspunkti kokku ja mina korjan tekstiili peale. Lisaks teen koostööd teise ringi poodidega – umbes nelja poe või poeketiga. Minu energia läheb peamiselt maakohtadesse, kus on inimestel raha vähem. Ka kirikud on loonud selleks ringlustube. Ma viin näiteks Põlvasse Hiiumaa asju ja vastupidi – ehk loon kolmandat ringi.
Kuidas Sa hakkama saad?
Mul on hästi minimaalsed isiklikud kulud. Söön ja ostan kohvi. Kõik ülejäänu investeerin sellesse ettevõtmisse. Elan lihtsat elu. Unistan sellest, millega saaksin tekstiili väärindada. Tahan nt tikkimismasinat. Olen praegu 35-aastane ja jõudnud elus sinna, kus olen nii teeninud kui kaotanud. Tunnen end ühiskonda teenindavas rollis hästi ja see täidab mu hinge.
Käin koolides, ettevõtetes rääkimas, miks see teema on oluline. Kui minu kingades oleks keegi, kes vaataks sellele kõigele äriliselt otsa, siis teeniksin ilmselt ka kasumit. Minu juurde jõuab palju vintage-asju, mille järele on nõudlus. Näen marginaale, millega neid kaupu müüakse. Aga mulle on tähtis muu.
Kui keegi tahaks Sind aidata või kampa lüüa, mida teha?
Oleneb. Vabatahtlikuna saab tulla appi angaari sorteerima. Kui on mõni teenus, mis aitaks, oleksin tänulik. See on meie pere show – mina, minu mees ja kaks last. Panustamisvõimalusi leidub küllaga, raske on midagi ette öelda. Kui keegi tahab aidata, võib minuga ühendust võtta.
Sa käisid meil Nobelis rääkimas ja meeldisid kõigile väga! Proovime ka oma oskustega õla alla panna. Teeme Sulle uue kodulehe ja optimeerime selle auditooriumi jaoks. Miks Sul seda vaja on?
Ma istun angaaris ja toimetan omaette, aga tekstiilijäätmete probleem on meeletu ning peaks olema meie ühine asi. Äkki minu leht annab edasi sõnumi, mida ma teen, ja võibolla see inspireerib kedagi. Kui inimestele rääkida ideedest, siis esimene vastus on tihti, et tore mõte, aga mul pole raha. Minul ka ei ole – aga saab teha! Raha on pelgalt vabandus. Ehk annab minu lugu lootust ka teistele. Koduleht võiks toimida info edasiandjana, kutsuma kaasa lööma ja teadvustama, mis probleem meil maailmas ning Eestis on. Võibolla leiab mõni tee ja tahab oma kogukonnas samuti midagi ära teha. See oleks tore!
Ma päästan riideid, aga olen üles ehitanud ka oma brändi, mille nimi on V2GI. Seetõttu tuleb uuele kodulehe ka e-pood. Soovin, et tulevikus ostaksid inimesed üha enam uue asja asemel midagi, millele on uus elu sisse puhutud. Näiteks kodutekstiil võib olla hea alus moetööstusele. Kõige selle juures on tähtis seegi, et meie õmblejad teevad oma tööd kodudes ja on maakohtadest pärit – laste emad, pensionärid, erivajadustega inimesed. Mobiliseerime neid, kel on oskused, aga kes ei ela pealinnas. Näiteks Pärnus on üks õmbluskoda, kes vaagub elu ja surma vahel. Masinad on tolmukihi all. Proovime nendega koos midagi teha, sest neil on raske.
Too mõni näide, mida te kodutekstiilist teete.
Kimonoid, kalurimütse, pitskardinatest triiksärke, hõlmikkleite. Teeme reklaamtooteid ettevõtetele – totebag’e. Samuti toidukile asendajaks vahakangaid, mida lõikavad erivajadustega inimesed.
Sa lähed kohe-kohe Burning Man’ile. Kuidas üks Eesti naine tuleb selle peale, et nii suur asi ette võtta?
See on tõesti väga suur kunstifestival. Eelmisel aastal osalesin ühes projektis, kus tikkisime vanadele linadele, ning need linad olid Burning Man’il üleval. Selle projekti peakunstnik tutvustas mulle võimalust viia oma kunst Burning Man’ile. Ma ise ei identifitseeri end kunstnikuna, ma lihtsalt teen midagi. Aga selgus, et see festival on kõigile.
Eelmisel aastal tegin ka I Land Sound’ile ühe skulptuuri, mille mõte tuli sellest, et 2022. aastal leiti rinnapiimast mikroplasti, mis on tegelikult kohutav. Skulptuur oli minu pikkune ehk 164 cm ja ma sain aru, et probleem on suur, aga kuju liiga väike – inimesed ei mõista. Siis nägin vaimusilmas, et sellest skulptuurist kukub piimatilk, kuhu saab sisse astuda.
Saatsin selle idee Burning Man’i konkursile ning see pääses edasi. Oma teoses kujutangi rinnapiima tilka, mis võib olla ka pisar. See on 5,2 m kõrge, lumivalge ja tehtud Eesti prügist. Tekstiilijäägist piimatilka on võimalik sisse minna. Tilka sisenedes saavad inimesed sinna jätta teateid oma emale, emakesele Maale vms.
Ma tahaks, et inimesed näeksid, et me kõik jätame jälje. See on pehme protest inimese jälje vastu. Me kõik peame selle jälje eest vastutama.
Tilk on lumivalge ja mädaneb seest inimese tõttu. Kangaussikeste vahele on pikitud neoonleedid, mis pulseerivad minu enda laste südamerütmis. Sest rinnapiim toidab meie lapsi. Samal ajal me rikume seda maad ja mul on küsimus: mis meie lastele jääb? Kõrbes läheb kl 19 pimedaks ning need leedid helendavad siis seal kottpimeduses.
Mis on see, mida tahaksid inimestele öelda, millest me rääkinud ei ole?
Rumi on öelnud: sa ei ole tilk ookeanis, vaid ookean tilgas. Meil võiks tekkida see ühendus, mis tuleneb meist kui inimestest. Me ei peaks olema eraldatud. Kõik on ühenduses. Kui me seda mõistaksime, siis tahaksime parimat. Kui me vaatame üksteist eraldi, siis pole meil vahet. Me kõik oleme tilga sees ja ühenduses.
Vaata Burning Man’i videot: https://drive.google.com/file/d/1IYfYzdQ8MNuEZEgzvzZUrcaOQe3_E9fF/view?usp=drivesdk
Auli kontaktid:
hello@v2gi.com
+372 5873 5722
🌍 www.v2gi.com/drop
@dropindust; @hellov2gi
Autor: Kristiina Tukk, Nobel Digital partner
