Millest koosneb ühe hea digiagentuuri valem? Kindlasti teadmistest, viimaste uuenduste ja tehnoloogiatega hästi kursis olemisest, digiteadlikest spetsialistidest, kogemusest, uuendusmeelsusest…kuid oluline osa sellest valemist on ka oskus märgata seda päris inimest, päris mõtteid, päris asju.
Meie projektijuht ja üks partneritest Rando tähistas hiljuti oma 30. töösünnipäeva Nobelis. Ankrumehena on ta näinud viimaste kümnendite jooksul paljut. Millised on aga Rando mõtted praegu, kui tehisarust räägitakse pea sama tihti kui ilmast?
PS! Järgnevat artiklit on kirjutanud ja toimetanud mitu pärisaruga inimest.
Täna ma kirjutan kahel teemal ja nendeks on “AI-ta” ning “Omotenashi”, sest need on valdkonnad, mida ma sooviksin järgnevatel aastatel järgida ja iga päevaga tundub mulle järjest rohkem, et olen õigel teel. “AI-ta” ei pruugi tähendada AI teemalist aitamist või AI poolt pakutavat abi, vaid pigem elu ilma AI-ta.
Oma tänast kirjatükki alustan kahetisi tundeid tekitava ülestunnistusega: Ma olen AId kasutanud oma elus 3 korda. Kas ma olen isend mingist eelajaloolisest ajastust ? Tõenäoliselt jah.
Kas tehisaru võiks mu elu kergemaks muuta? Absoluutselt võiks.
Aga vot, siin ma nüüd istun ja toksin mingeid tekste täiesti oma aruga. “Ise mõelda” on ainus moodus olla vaba ja oma mõtteid kujundada. Sellest tulebki minu kõige suurem tõrge tehisaruga. Mul on oma aru ja kuigi see on äraütlemata keeruline ning ebatäiuslik organ, siis ma saan ise mõelda.
Tehisaru tundub olevat palju kõvem tegija, sest pole asja mida ta ei tea ja lisaks on ta alati suurepärane ning viisakas kaaslane. Ta on nagu suure algustähega professor, sõber ja eluarmastus üheskoos… aga mulle see ikkagi ei sobi.
100-1=0
Sõna “OMOTENASHI” ei ole minu välja mõeldud, vaid see tuleb Jaapanist. Ühe versiooni kohaselt see tähendab südamest tulevat külalislahkust, mis põhineb siirusel, ettenägelikkusel ja vastastikusel austusel.
Teise variandi ütles mulle üks Jaapani vanahärra ja see oli selline: “100-1=0. Sa kas pühendad end oma tegevustele 100% või jätad selle tegemata. Kui sa juba 1% järgi annad, ei saa sündida see, mida lootsid südames luua”.
Tänases maailmas on igal hetkel sinu ümber meeletu infomüra, mis tuleneb lakkamatutest teadetest, sõnumitest, kirjadest ja kõnedest. Sellest tulenevalt ei ole meil enam aega olla iseendaga ja tekkinud on defitsiit. Lapsepõlvest mäletan seda väljendit vanaema sõnavarast, aga siis oli sellel teine tähendus. Sõna “defitsiit” kasutati Hiiumaa rannakülas siis, kui lähimasse poodi jõudis korra kvartalis jäätis või üle paari aasta kast banaani. Nüüd aga on defitsiit ajast, et olla iseendaga.
Kui naasta tagasi ilma AI-ta elu ja Omotenashi juurde, siis kummagi teema sihtgruppi ei saa veel nimetada massideks – küll aga on see järjest suurenev hulk maksujõulisi inimesi, kes tänasel keerulisel ajal soovivad leida hinges rahu, täiuslikkust, elamust, ainuaadsust ja meeldivaid üllatusi. Kui ma tahaksin kohe kõigile meeldida, siis näeksite mind praegustel ilusatel suvepäevadel Pirita rannas jäätist müümas, aga ma ei ole kunagi jäätist müünud.
Tahan olla see, kes pakub inimlikku suhtlust, taasleidmist teistega, aga eelkõige taasleidmist iseendaga.
Luksus lõhkuda metsas puid
Mõned nädalad tagasi külastas Hiiumaad ühe Ameerika suurkorporatsiooni juht, kes ei tulnud saarele mõnd äritehingut tegema, vaid selleks, et siin on hea puid lõhkuda. Ta oli valmis väga palju raha maksma selle eest, et käo kukkumise saatel rahulikult puid lõhkuda. Tema plaanist sai teada üks Singapuri ärimees, kes ostis samuti koheselt lennupiletid Hiiumaale – ka tema unistus oli oma igapäevasest virr-varrist välja saada ja looduse rüppes puid lõhkuda.
Selliseid inimesi ühendab üks omadus: neil on võimalus osta kõike, kuid nad soovivad asju, mida raha eest kauplusest osta ei saa.
Mõtleme korra sellele, milliseks meie ühiskond on muutunud. 150 aastat tagasi me saime oma info kord nädalas kirikust, aga nüüd pritsib iga sekund peale uusi uudiseid. Meie aju, närvisüsteem ega keha ei ole sellise infolaviiniga harjunud. Meil on vaja sellest pausi, kuid sellel on oma hind.
Ega`s muud kui vaatame korra peeglisse ja teeme igaüks ise oma otsuse tuleviku osas. Minu otsus on nautida elu ja pakkuda meeldivat teekonda ka kaasteelistele.
See ei tähenda, et lülitan end välja praegusest maailmast, pigem tähendab see seda, et ujun omasoodu, kuid samas ka teistega koos – nii nagu olen seda viimased 30 aastat Nobelis teinud.
Autor: Rando Reining, Nobeli partner ja projektijuht
