Õpin Tallinna Ülikoolis referent-toimetaja eriala 1. kursusel, aga Nobelis olen halduse ja personalijuhtimise praktikal. Kuidas nii? Nimelt meeldib mulle väga inimestega tegeleda ja neid toetada. Huvi personalivaldkonna vastu sai alguse gümnaasiumist, kui käisin personalijuhi juures töövarjul, õppides samal ajal tervishoiu suunal. Olin varem vabatahtlike koordinaator, osalenud erinevatel personalijuhtimise häkatonidel, seminaridel ja alati leidus mul mõni huvipakkuv raamat öökapil – olgu selleks psühholoogia või juhtimine. Aga ikka tundsin, et tahan päriselt käed külge panna ja proovida midagi enamat – ja selleks osutus Nobeli praktikaprogramm, mille leidsin Facebookist.
Vabal ajal tegelen tantsimisega ning filmin, kavandan ja monteerin muusikavideosid. Saan palju inspiratsiooni biograafilistest filmidest, vaatan üha uuesti lemmikfilme ja alati tuhnin ERRi arhiivis, et leida kultuuriinimestest tehtud saateid. Olen võlutud psühholoogiast ja kehakeelest, nii et tõenäoliselt leiab mind ka neid teemasid uurimas.
Personaliosakonnas sain osaleda töövestlustel, 1:1-del ja koolitustel. Palju sai ka tööd tehtud erinevate dokumentide ja küsitlustega. Kõige rohkem meeldisid mulle töövestlused ja uue töötaja sisseelamisprogrammiga töötada, sest sain aru, kui oluline on luua toetav keskkond kandidaadile ja mille järgi tema sobivust hinnata. Samuti nägin, et meid võeti samamoodi vastu nagu kõiki uusi töötajaid. Meile tutvustati Nobelit ja nende väärtuseid, ühtlasi aidati meil seada eesmärke praktikaprogrammiks – kokkuvõttes täpselt see, mida tutvustatakse uuele töötajale. Teiste praktikantidega saime tegeleda meie ühisprojektidega, kus sain kasutada enda loovust ja erinevaid ideid kombineerida. Mulle meeldis katsetada ja uuesti proovida, sest loovas protsessis ei saa ju teha vigu, on ainult uued ideed ja suunad. Praktika lõpus kogusin programmi kohta tagasisidet ja sain seda ka mentoritele esitleda.
Kui mõtlen tagasi, siis programm ületas mu ootuseid ja just tänu siinsetele inimestele. Meid võtsid väga soojalt vastu lõbusad ja avatud inimesed, kes meid toetasid – sa ei olnud kunagi üksi. Tänu sellele ei kartnud ma eksida või pidevalt küsida, sest teadsin, et teised soovivad meid päriselt aidata. Üks põhjus, miks soovisin Nobelisse tulla, oli ka see, et tegu on programmiga ja kohtun teiste praktikantidega. Esimese päeva lõpuks oli juba selge, et klapime väga hästi: kes ikka esimesel päeval 15 minutit õues grupipilte teeks kui mitte meie! Praktika lõpus sain piiluda ka loovtiimi tegemisi ja kõigest sellest inspireerituna otsustasin sügisest hakata õppima kõrvalerialana digihumanitaariat.
Noore Nobelisti programmis tegelesime palju Nobeli väärtustega: tahe, tarkus ja rõõm. Siin õppisingi ennast juhtima, leidsin selle, mis mind sütitab ning katsetasin, katsetasin ja veelkord katsetasin! Kui soovitaks endale midagi seda teekonda uuesti läbi tehes, siis seda, et kuula-kuula-kuula, pane kõrva taha ja räägi kaasa veel rohkem – osale! –, sest ainult nii tuled enda mugavustsoonist välja ja avastad ennast. Kogu selle kogemuse eredaim mälestus ongi inimesed: ägedad isiksused, keda kohtasin, näitasid mulle, kui kirju ja lõbus võib (turundus)maailm olla! Energiat on veel nii palju, et ei tahagi lahkuda – nii tean, et Noor Nobelist oli väärt kogemus. Aitäh kõikidele Nobelistidele ja praktikantidele selle kogemuse eest. Eriti mu mentoritele Lianale ja Kristiinale!
